SETO HÜMN

Olli suurõ Säksa sõa’

Vinne väe’ oll’ vägevä’,

suurõp hulk jäi Säksa or´ast,

meist sai viletsVinne viir.



Visati meid ütte viirde,

tõistõ viirde tougati –

sääl meid surbi Säksa rüütli’,

Vinne vürsti’ vindsodi’.



Küll oll rassõ ello ellä’,

Pühä Esä Maar´amaal,

küll oll rassõ koto tetä’,

katõ ilma veere pääl.



Siski esä-esä kombõ’

joudsõ hoita’ alalõ:

uma keele, valgõ’ rõiva’,

uma hüä süäme.



Ku mi jal’ sis kokko tulli,

ummi vanno laulõga,

ar sis veli vele tundsõ,

sugu nakas selgümä.

Õt mi latsõ’ sammu pitä’

jovvasi õks tõisiga,

õt saas valgõt päivä nätä’,

tulõvikuh Setomaa.