Põlvkonnad kindlustaludes

Setode pered olid minevikus suured ning kuue- või seitsmelapselist perekonda peeti tavaliseks, pigem isegi väikeseks. Kuna põllumaa oli liivane, elati Setomaal üsna vaeselt. Põlluharimisega toodi heal juhul vaid enda perele toit lauale. Peamiseks sissetulekuallikaks oli setodel hoopis käsitöö, mida vahetati muude vajalike asjade vastu. Näiteks tehti savikodades potte, siis mindi Tartusse, kus need vahetati kaltsude vastu. Viimased viidi omakorda Räpina paberivabrikusse kokkuostu, kust selle eest raha saadi. Savipotte tehakse Setomaal tänapäevani.Seto talu on tüübilt kindlustalu, mis on kinnine ja mille hoovi võõras sisse ei saanud, seega oli ja on praegugi elu Setomaal salapärane. Kindlustalu hoov oli piiratud kõrge aiaga, mis hoidis uudishimulikud pilgud eemal. Seto talu juurde kuulus kindlasti ka suitsusaun, millega tänapäeval konkureerib praktilistel põhjustel soome saun – viimast on kergem kütta. Seega leiab nii mõnegi seto talu hoovist kaks sauna.Sada aastat tagasi oli Setomaa talus elamiseks mõeldud vaid üks tuba, kuhu mahtusid ära kolm põlvkonda. Seto Talumuuseumi giid Külli Kaur ütleb, et tuba oli jaotatud kindlate reeglite järgi. Uksest tuppa astudes pidi üle toa vasakul asuma ikoonialtar, mis oli olemas 95% taludest. Sissepääsust paremal pidi olema kööginurk, mida magamisnurgast eraldas suur seto ahi. Teisel pool ahju magasid koos nii vanavanemad, emad-isad kui ka lapsed. Lisaks vooditele on Seto Talumuusemi magamisnurga kohale lakke kinnitatud kätk. Kui perekonnas oli meheleminekuikka jõudnud tütarlaps, siis asetati uksest vasakule tema voodi, mis pidi olema kaetud heegeldatud päevalinaga. Lina pidi olema neiu enda kätetöö. Sissepääsust vasakule jäi ka pikk söögilaud. Setomaad oskavad eelkõige väärtustada need, kes on sealt ära läinud, mujal ringi vaadanud ja seejärel koju tagasi tulnud. Leidub mitmeid noori peresid, kes on alles hiljuti Setomaale kodu rajanud. Kui hästi setod uusi inimesi omaks võtavad? Silver Hüdsi on kindel, et kõik sõltub inimesest endast. Tuleb aktsepteerida kohalikku elu ja tahta elada just Setomaal. Kohalike usaldust ei saa kunagi, vastupidiselt levinud arvamusele, võita viinapudeli abiga. Usalduseni jõutakse omakasupüüdmatu tegevuse kaudu. Hüdsi iseloomustab setosid kui ausaid ja aumehelikke ning rõhutab, et pimesi ei usalda kohalikud kedagi, võõraid ega ka üksteist. Kõige tähtsam on, et Setomaale elama tulnud inimesed tahavad Setomaad, selle väärtusi ja tavasid hoida ning edasi arendada. Vanad talud ehitatakse uuesti üles, unustusehõlma vajunud lugusid hakatakse taas jutustama. Seda kõike ühel eesmärgil – et Setomaa ja sealne kultuur oleksid ka aastate pärast sama rikkalikud kui praegu.