Mqningatest setude kommetest ja tavadest.

Setud on oma kommetest, tavadest ja usust palju kindlamini kinni hoidnud kui teised eestlased tänapäeval. Antud sissekandes on kirjutatud kolmest - lapse sünnist, matustest, kirmastest.

Lapse sündimine on kõige tähtsam sündmus perekonnas. Ema pidi hoolitsema lapse eest juba enne sündi. Selleks pidi ta mõningatest asjadest eemale hoidma. Sünnituse juures oli
tavaliselt abiks ämmamoor ning sünnitus toimus elutoas. Ebausklikult tehti sünnitaja juuksed ja tema riietuses olevad sõlmed lahti. Arvati, et kuus nädalat peale sünnitust ei ole naine puhas. Sellel ajal ei tohtinud ta saunas käia ega ka jumalale kummardada. Peale sünnitust tulid tuttavad ja naabrid katsikutele, kes kõik tõid erinevaid toiduained, milles hulgas oli alati puder. Laps ristiti alati kirikus ning sellele järgnes pidu, mis toimus kodus ning kus lapse ema andis kingitused ristiisale, ristiemale, ämmamoorile ja meheõdedele. Lapse hälli ümber oli riie, mis varjas last võõraste silmade eest - oli kartus õela silma vastu.
Matused. Sellel päeval riputati aknast välja käterätt, et möödasõitjad meenutaksid lahkunut.
Kohustuslik oli surnu taganutmine, kui seda ei tehtud siis surnu sugulased solvusid. Surnu pea alla pandi viht ja laastud ning kirstu tuli kindlasti raha visata. Enne surnuaiale minekut peeti kirikus mälestusteenistus. Haua juurde tuli ka papp. Kalmudel peeti ka peiesid. Kuus nädalat peale matuseid kutsuti uuesti lähedasemad sugulased kokku ning mäleastati surnut. Samamoodi toimiti ka aasta, kolme, kuue ja üheksa aasta möödudes.
Kirmased algavad peale lihavõtteid. See on päev, mil noored mehed otsivad endale mõrsja.
Neiud ehivad endid ja saavad kõik kokku, moodustavad ringi ning laulavad. Mees valib endale sealt mõrsja ning hakkab tüdruku perekonnaga nõu pidama. Hiljeb viib noormees neiu eemale ja hakkab talle kosjajuttu ajama ning kui neiule noormees meeldib, annab ta talle punaseks värvitud muna. Kosilased vaatavad mõrsja juures tema välimust, vara ning vanemaid - need on kõige olulisemad. Neiud abielluvad tavaliselt 17-20 aastaselt ning vanapiigasid leidub harva. Neiu peab mehele saama, sest muidu peab ta taluma teiste pilkamist.
Reissar, L. "Setumaa läbi sajandite. Petserimaa"