Ilus on Su lugu, Virumaa, muistne Alutaguse: iidsete hiietammede ja valgust armastava inimeste, Kalevipoja legendide maa…Hirmus on olnud Su saatus: mõõka pead Sa oma vapil kandma. Pole ilmakaart, millest sõjad poleks Sind süüdanud…Ikka ja jälle tuhast tõusta. Kuidas Sa küll suudad?
Virumaa on üheks Eesti varaseima inimasustuse piirkonnaks. Umbes 8000 aastat tagasi sai Narva jõe org sobivaks elupaigaks kiviaja küttidele-kalastajatele. Eesti ala vanima, umbes 5000 aasta vanuse keraamika esmaleiukohaks on Narva jõe äärsed asulad.
Kiviaja lõpuperioodist pärineb Lüganuse valla Sope kalmistu. Siia maetud tundsid algelist maaviljelust ja koduloomade pidamist, mis kujunes põhiliseks elatusallikaks pronksi- ja rauaajal.
Umbes 3000 aastat tagasi laienes asustus uutele viljelusaladele, selle perioodi mälestised paiknevad piki põhjaranniku lavamaad.
Rahvusvahelises plaanis huvipakkuvaima ja ka arvukaima mälestiseliigi, kultusekivide funktsioon jääbki lahtiseks.
Asustuse eelistatuimaks paigaks sai Purtse jõe org, kus on hästi jälgitav kaldavormide areng. Umbes 6. sajandil e.m.a. hakati siin surnuid matma kivikirstkalmetesse, mis on oma nime saanud kalme tsentrumis paikneva paekivikirstu järgi. Eesti vanimad raudesemed leiti Lüganuse valla Jäbara kalmest.
I-II sajandil m.a.j. levinud tarandkalmetes moodustusid suurtest kividest ristkülikukujulised tarad. Tarandkalmevorm püsis kasutusel pikki sajandeid, alul maeti põletamata, hilisemal perioodil põletatud surnuid. Virumaa paistab silma peamiselt pronksist valmistatud ehete rikkusega, sealjuures varaste sõletüüpide rohkuse ja unikaalsuse poolest.
I aastatuhande II poolel rajati Eestimaale linnused, Ida-Virumaale Purtse Tarakallas ning praeguse Aa lähedale Alulinn. Alulinnaga seostatakse Alutaguse nimevormi teket ja tema tähtsusele viitab siit päevavalgele tulnud peit- või ohverdusleid, mis koosneb ligi 90-st raudesemest. Enamik Eesti ala aaretest on leitud Virumaalt, müntide ja ehete kõrval on tähelepanuväärne pronkskausside rohkus.
Esiaja rikkal ja rahutul lõpuperioodil, 10.-13. sajandil tulid Ida-Virusse vadjalased, nende kääpad paiknevad maakonna ida- ja lõunaosas. 18.02.1268 tungisid Virumaale novgorodlased vürst Dmitri ja pihkvalased oma leedulasest vürsti Daumantase juhtimisel ja põrkusid Rakvere lähistel ühe jõe (arvatavasti Kunda jõe) ääres kokku Harju Viru ordu ja Tartu piiskopkonna vägedega. Lahingud olid ägedad ja ohvriterohked,mõlemad pooled kandsid tõsiseid kaotusi ja langenute seas oli ka mitmeid nimekaid mehi, nende seas Tartu piiskop Aleksander. (Artur Ruusmaa)
Asustuse põhiraskus langes endiselt põhjaosale, siin kujunesid välja Askele ja Alutaguse muinaskihelkonnad. Askele hõlmas Lüganuse ala, Alutagusesse kuulusid Jõhvi ja Vaivara kihelkonnad ning suur osa Iisaku kihelkonnast.
Eesti esiajaloos on Ida-Virumaal tähtis koht, nii asustuse algusaegu kui ka paljusid materiaalse kultuuri nähtusid on tundma õpitud just Ida-Virumaa ainese põhjal.
Kiviaja lõpuperioodist pärineb Lüganuse valla Sope kalmistu. Siia maetud tundsid algelist maaviljelust ja koduloomade pidamist, mis kujunes põhiliseks elatusallikaks pronksi- ja rauaajal.
Umbes 3000 aastat tagasi laienes asustus uutele viljelusaladele, selle perioodi mälestised paiknevad piki põhjaranniku lavamaad.
Rahvusvahelises plaanis huvipakkuvaima ja ka arvukaima mälestiseliigi, kultusekivide funktsioon jääbki lahtiseks.
Asustuse eelistatuimaks paigaks sai Purtse jõe org, kus on hästi jälgitav kaldavormide areng. Umbes 6. sajandil e.m.a. hakati siin surnuid matma kivikirstkalmetesse, mis on oma nime saanud kalme tsentrumis paikneva paekivikirstu järgi. Eesti vanimad raudesemed leiti Lüganuse valla Jäbara kalmest.
I-II sajandil m.a.j. levinud tarandkalmetes moodustusid suurtest kividest ristkülikukujulised tarad. Tarandkalmevorm püsis kasutusel pikki sajandeid, alul maeti põletamata, hilisemal perioodil põletatud surnuid. Virumaa paistab silma peamiselt pronksist valmistatud ehete rikkusega, sealjuures varaste sõletüüpide rohkuse ja unikaalsuse poolest.
I aastatuhande II poolel rajati Eestimaale linnused, Ida-Virumaale Purtse Tarakallas ning praeguse Aa lähedale Alulinn. Alulinnaga seostatakse Alutaguse nimevormi teket ja tema tähtsusele viitab siit päevavalgele tulnud peit- või ohverdusleid, mis koosneb ligi 90-st raudesemest. Enamik Eesti ala aaretest on leitud Virumaalt, müntide ja ehete kõrval on tähelepanuväärne pronkskausside rohkus.
Esiaja rikkal ja rahutul lõpuperioodil, 10.-13. sajandil tulid Ida-Virusse vadjalased, nende kääpad paiknevad maakonna ida- ja lõunaosas. 18.02.1268 tungisid Virumaale novgorodlased vürst Dmitri ja pihkvalased oma leedulasest vürsti Daumantase juhtimisel ja põrkusid Rakvere lähistel ühe jõe (arvatavasti Kunda jõe) ääres kokku Harju Viru ordu ja Tartu piiskopkonna vägedega. Lahingud olid ägedad ja ohvriterohked,mõlemad pooled kandsid tõsiseid kaotusi ja langenute seas oli ka mitmeid nimekaid mehi, nende seas Tartu piiskop Aleksander. (Artur Ruusmaa)
Asustuse põhiraskus langes endiselt põhjaosale, siin kujunesid välja Askele ja Alutaguse muinaskihelkonnad. Askele hõlmas Lüganuse ala, Alutagusesse kuulusid Jõhvi ja Vaivara kihelkonnad ning suur osa Iisaku kihelkonnast.
Eesti esiajaloos on Ida-Virumaal tähtis koht, nii asustuse algusaegu kui ka paljusid materiaalse kultuuri nähtusid on tundma õpitud just Ida-Virumaa ainese põhjal.
Комментариев нет:
Отправить комментарий